Labradoriit

Labradoriit nagu kuukivigi kuulub päevakivide rühma ja on saanud nime oma esmase leiukoha järgi Labradori poolsaarel Põhja-Ameerikas. Kivim võib olla sinakas, rohekas sügavsinine, tumehall, kuldkollane või punakas. Soomes leiduvat erkastes sinakates toonides labradoriiti nimetatakse spektroliidiks.

Kivimi avastamisest alates 1770. aastal kuni 19. sajandini oli labradoriit väga kõrges hinnas. Hiljem kui leiti uusi rikkalikke leiukohti, hakkas kivimi hind langema muutudes rohkem taskukohaseks. See on aga puhas õnn ehetekandjatele, kuna tegemist väga võluva kivimiga. Vaadates teda päikesevalguses võib näha kivimile iseloomulikku vikerkaare värvide mängu, mis on üheks selle kivimi tunnuseks ning annab talle haruldase väljanägemise. See efekt on selgitatav keeruliste valguse peegeldumis- ja murdumisprotsessidega labradori pinnal, aga kuna selle tekkepõhjus ei ole lõpuni selge, siis ei ole sama efekti õnnestunud saavutada kivide sünteesimisel. Nii on kõik ehetes kasutatavad labradoriidid kindlalt looduslikku päritolu.

Indiaanlased peavad labradoriiti tumeda värvuse ja tugeva energia tõttu meeste kiviks. Teda peetakse heaks kaitse-ja mõtluskiviks, ta aitab kuulata oma sisehäält ja leida koha oma elus.

Kivimit tuleb puhastada sooja veega ja laetakse noorkuu ajal. Hoiduda mehaaniliste löökide ja kukkumise eest. Tugevate temperatuurimuutuste tõttu võivad tekkida praod, reageerib hapetega.