Merevaik on maailma vanim vääriskivi. Inimesed tundsid merevaiku juba paleoliitikumis. Seda taimset päritolu, täpsemalt okaspuude kõvastunud vaiku, on läbi aegade ümbritsenud inimeste imetlus ja saladuste loor. Merevaiku on läbi aegade kasutatud hinnatud ehtekivi ja isegi rahana. Talle omistati raviomadusi ja kasutati hinnaliste lõhnasegude koostisosana, sest põletamisel eraldab merevaik meeldivat lõhna.

Merevaiku on lihtne ära tunda, sest teisi sarnaseid mineraale ei ole. Merevaik on tavaliselt valkjas- või meekollane, oranž, kollakaspunane, tõeliselt harva sinine, rohekas või must. Enamasti on ta läbipaistev või läbikumav. Vahel leidub merevaigu sees taimede ja putukate fossiile – need merevaigutükid on eriti väärtuslikud. Kuumutamisel saab merevaik punaka vajundi.

Olenevalt leiukohast kannab merevaik erinevaid nimetusi, näiteks birmiit (Myanmar), retiniit (Hiina), sedariit (Kanada), sfauriit (Gröönimaa), ajkaiit (Ungari) ja rumeniit (Rumeenia). Kuid tervelt 80% maailma merevaigu varudest piknevad Läänemere kallastel Kalinigradi ja Leedu aladel. Merevaiku on leitud ka Eesti rannikult, kuid need leiud on väga haruldased. Naturaalne, poleerimata merevaik on pealt kobruline ja hallikas ning ei meenuta esmapilgul üldse väärimaterjali. Lihvimisel ja poleerimisel tuleb aga esile talle omane ilu.

Merevaik on päikeseküllane naiselik materjal, mida peetakse õnnetoovaks ja kaitsvaks. Ta mõjub soojendavalt, kingib rõõmu, loomingulisust, helgeid mõtteid ja tagab tervise. Ümarad helmed mõjuvad soodsalt kilpnäärmele, kuna sisaldab joodi. Merevaiku, mida kasutatakse ravimisel, on vaja tihti energeetiliselt puhastada. Selleks tuleb ehe asetada mitmeks tunniks kontsentreeritud soola lahusesse.

Merevaik on väga tundlik hapete ja kõrge temperatuuri suhtes. Merevaik põleb ja reageerib kemikaalidega (happed, isopropüleen, alkohol), teda tuleb kaitsta ka higi ja päikesevalguse eest. Kuna merevaik on väga pehme materjal, soovitame kriimustuste vältimiseks hoida merevaiguga ehted teistest eraldi.